Kes on ilus ja kes on kole
Töö tegemise asemel võib ju inimene blogida, kas pole? 😀 Milleks valida see raskem tee, kui saab lihtsamalt…
Ühesõnaga, tahaks seda iluteemat siis natuke puudutada.
Mul on üks tuttav (väga hea) copywriter, kes kunagi töötas turundajan ühe ilukliiniku jaoks. Palk oli väga hea ja puha, aga ta tuli sealt töölt ära. Moraalsetel kaalutlustel. Ütles, et ta ei soovi enam tekitada inimestes tunnet, et nad pole piisavalt ilusad. Tookord ma väga sellele ei mõelnudki, sest mu enda klientide hulgas ilukliinikut ei olnud. Aga nüüd on. Need tema sõnad on mul siiani meeles ja ma mõistan neid, aga samas ma tõesti usun, et ilukliinikule on võimalik turundust teha ka ilma, et naisele sisendaks, et sul on midagi viga ja sa peaks ilusamaks hakkama.
Minu jaoks nimelt on ilul üksinda väga vähe väärtust. Kui sa ehitad enda väärtuse üles puhtalt ilule, siis ma kardan, et su valuuta on väga ebakindel. ALATI on keegi kuskil ilusam. Alati. Sa lihtsalt ei saa kõige ilusam olla ja ilmselt ei olegi. Kui sa nüüd oled enda näiteks kaaslasele maha müünud eelkõige oma ilu argumendiga, siis on sul temast suur oht ilma jääda, kui silmapiirile ilmub keegi kaaslase meelest ilusam. Ja kuna ta sinuga just eelkõige ilu pärast kokku hakkas, siis on ilmselgelt tegemist inimesega, kelle puhul sa vilavat silma väga kartma peaksid.
Ei saa eitada, et ilusatel inimestel on elus rohkem privileege. Ilusamaid pannakse rohkem tähele ja neile andestatakse sageli rohkem kui koledatele. Ükskõik milles. Vaimuvaesuses, nutikuses, vigade tegemises… Nimeta aga. Neile on palju rohkem lubatud. Ja see ei ole mingi tänapäeva iseärasus. Põhjalikult ülistati ilu juba sadu aastaid tagasi. Näiteks ma lugesin just Flauberti “Madame Bovaryt”, mida peetakse üheks maailma elutruumaks raamatuks. Ka seal jäi silma, kui väga palju austust ja armastust pälvis imeilus naine, kes oli tegelikult seest täiesti mõttetu vuhva. Nii et mina ei tea, kas tänapäeva ühiskond ikka on pealiskaudsem ja rohkem ilule orienteeritud kui kunagi varem, või on see asi olnud täpselt samasugune ajast aega.
Aga see selleks. Ma samas leian, et igaühel on õigus olla just nii ilus või nii ilmetu kui ta ise parasjagu tahab. Loomulikult võib “vale” valik tööalaselt probleeme tuua (võimalik, et kui mõni näitleja otsustab päeva pealt, et tema ennast enam ei meigi, siis jääb tal mõni tööots saamata), kui on valitud selline amet. Reena kirjutas sarnasel teemal lähemalt. Aga keskmise inimese puhul see mu arvates suurt midagi ei muuda.
Mõni ise tunneb, et ta tahab olla ilus, sile, nooruslik. Mõni ei tunne. Mina kindlasti ei lähe kellelegi kuulutama ja peale suruma, et sa pead olema kortsuvaba, sest praegu on nii moes ja kui sa pole, siis ilmselt oled mingi vaene ja loll 😀
See, kui kellelgi on kortsud, ei tähenda minu jaoks automaatselt, et tegemist on koleda inimesega, kes on ennast nii öelda käest lasknud. Minu meelest võivad ka kortsud olla väga ilusad. Aga seegi on puhtalt geenide küsimus, sest mõnda teist ei kaunista kortsud absoluutselt. Nii et ma seda nüüd ka ei julge väita, et kõik kortsudega inimesed on ilusad.
Enesekindlad tahavad ilmselt kõik olla. See on üks tugevusi, millega elust läbi murda. Kui sa pole enesekindel ja endasse ei usu, siis on väga raske. Lased ennast ilmselt ära kasutada, otsid tõenäoliselt kogu aeg mingit müstilist heakskiitu ja tõendust, et sa oled hea ja armastusväärne. Mul on see kõik läbi käidud tee. Kuid vahendid, millega enesekindlus saavutatakse, võivad inimeseti erineda.
Eks ma ise ka kunagi arvasin, et kui ma ainult oleks ilusam, siis oleks kõik teed minu ees valla, sest mõistust mul põhimõtteliselt nagu jaguks. Ma isegi mäletan selgelt ühte hetke, mis mulle väga kaua haiget tegi. Ma olin siis vast umbes 18-19aastane. Käisin ööklubis Atlantis koos kellegagi, kellele oli loodus rohkem ilu andnud, ma ju teadsin seda ise ka. Ja siis juhtus, et tuli seal ööklubis minuga üks noormees rääkima. Võib-olla oli plaanis kutsuda tantsima, ma enam ei mäleta. Seda, et noormees minuga juttu alustas, märkas tema sõber. Ja täitsa kõva häälega ütles ta poisile: “Misasja sa SELLEGA räägid, teine on ju sada korda ilusam.”
Ilmselgelt jäi sealt mingi haav, mis oli minus niigi juba puberteediajast saati kiratsenud. Ma ei hakka seda sügavamalt analüüsima, miks ma end enesekindlalt ja hoitult ei tundnud, see on pikem jutt. Aga seda, et ma end ilusana või üldse väärtuslikuna julgeks tunda, ei juhtunud veel pikki-pikki aastaid. Polnud vahet, et ma olin anorektik ja kaalusin 46 kg ja tegelikult tegin ju kõike, mida sel ajal tehti, et ilus olla (solaarium, kunstküüned ja kõik jutud). Kõik pildid, mis minust tehti, tundusid mulle väga koledad. Kui ma neid aastaid hiljem nägin, siis ma ei saanud üldse aru, miks ma end niimoodi nüpeldasin, sest ma olin tegelikult väga ilus… Aga ju see oli kompott kõigist nendest ebakindlustest, mis mind tol ajal valdasid, mida troonis siis see võõra inimese suust tulnud kommentaar.
Ma olen nüüd teemast õudselt kaugele triivinud, palun vabandust 😀 Aga ma pidasin vajalikuks veidi tausta avada. Et ma räägin iluteemadel palju, ma kirjutan iluteemadel palju, aga ma oma arust teen vastutustundlikku ja peenetundelist ilureklaami, sest ma tean, mis tunne on, kui sind ei peeta (piisavalt) ilusaks.
Mina oma iluturunduses tahan mõjuda nagu sõbranna, kellega juttu ajades saab kuulda võimalustest ja uutest tehnikatest, millest enne kuulnud pole. Näiteks kui sa oled sõbrannaga veiniõhtul ja ta hakkab rääkima, et tead, ma käisin eile huvitaval protseduuril, ja siis ta selgitab, mida temaga tehti ja mis mõju sellel oli, kas sa tunned siis, et ta justkui alateadlikult annaks sulle vihje, et sa pole piisavalt ilus ja peaksid endaga samuti midagi võtma? Või sa võtaks seda kui lihtsalt silmaringi avardavat vestlust, mis võib, aga tingimata ei pea sulle kunagi praktiliselt kasulikuks osutuma? Mina ei näe iseenesest selles midagi halba, kui ma levitan infot ja teavitan võimalustest, kuidas ennast ühel või teisel moel veidi putitada, KUI selleks peaks soovi olema.
Ma ise ju ka putitan ennast, mis siis, et ma välist ilu maailmas kõige tähtsamaks ei pea. Mul lihtsalt on see võimalus ja see on mulle lihtsasti kättesaadav. Kui palju tuhandeid ma Botoxile kulutaks, kui see poleks mulle nii kättesaadav, ma ausalt öeldes täna vastata ei oskagi. Näiteks Erki juhib sageli tähelepanu, et päriselt nii palju protseduuridele kulutada oleks rumalus. Tal ei ole vahet, kas mul on otsaesisel mõned kortsud või ei. Kas mul silmanurgas on kortsud või ei. Ma ise näen, et mul on tekkinud kortsud ja ma ise tahan neist vabaneda, sest ma tean, et see on võimalik. Ma ei pea ju kangekaelselt kortsudest vabanemisest loobuma, kui see võimalus mul ometigi käeulatuses on? Kas sina loobuks? Lihtsalt põhimõtte pärast, et “kortsud on alati ilusad” ja “ma soovin loomulikult vananeda”?
Mul ei ole sellega muidugi probleemi, kui puudub igasugune soov välimusele tähelepanu pöörata. See ei häiri mind ja ma ei hakka selle peale nägusid tegema. Aga ma usun, et selline inimene ei ole ka nii ehk naa ilukliiniku sihtgrupp ja mul pole vähimatki eesmärki hakata teda ümber veenma. Mina oma turundustegevustes suhtlen inimestega, kes on teemast huvitatud. Selle asemel, et neile selgeks teha, et neil ilmselt on hetkel liiga palju kortse ja nendega tuleks kiiresti tegelema hakata, kõnetan ma neid sõnumiga, et kui sa tunned, et sind on miski enda välimuse juures häirima hakanud ja sa otsid lahendust, siis need on sellised: (ja järgneb tutvustus).
Kõik. Umbes nii see minu peas käib.
Kas sellegipoolest võib minu turundustegevust pidada ebaeetiliseks? Kas ma selle tegevusega annan hoogu juurde, et väärilisteks ja “õigeteks” peetaks ainult väliselt ilusaid inimesi? Ise ma igatahes nii ei tunne 🙂
Pirtsud reisil
Ma pole üldse siia jõudnud. Ükskord isegi alustasin kirjatükki. Tahtsin kirjutada iluteemadel, sest tundsin, et inimesena, kes teeb turundust ilukliinikule, olen ka kohustatud sõna võtma. Tahtsin pikalt jaurata sellest, et oma arust ma ei kannusta ühiskonda inimestele ilunorme peale sundima, minu turundus on teistsugune. Minu oma on selline, et kui inimene ise tunneb, et ta tahab midagi enda välimuse või mugavuse osas parandada, siis ma tahan talle tema võimalusi tutvustada. Aga kellelegi selgeks teha, et sa oled kole, ole ilusam ja näe, siin on vahendid, kuidas – seda kindlalt ei.
Aga okei, see selleks. Lihtsalt nii kiire on jälle olnud, et ma pole jõudnud kirjutama. Kui ma just parasjagu teatris pole käinud, siis olen teinud tööd ja seda veidi ette, sest meid ootas ees reis. Reis tuli üsna ootamatult. Üks õhtu voodis lesides ma ütlesin Erkile, et mina tahan mingeid lennupileteid osta. Erki siis ütles, et osta. Ma ütlesin, et lähen Tripi vaatama, kuhu Itaaliasse praegu saaks. Ja just parasjagu olid Rooma piletid hea hinnaga ja ma ostsingi.
Viimati käisime me Roomas veidi üle 2 aasta tagasi ja olime pärast täiesti kindlad, et tuleme tagasi. Lihtsalt see Rooma, mis oli 2022. aasta veebruaris, erines täielikult sellest Roomast, mida saab näha praegu, 2024. aasta aprillis. Meie sattusime tol korral koroona-Rooma. Nii mõnusalt vaikne ja ruumikas. Inimesi oli umbes sama palju nagu Tallinnas on suvel inimesi. On, aga mitte üleliia. Igas kohvikus võeti kahel käel vastu, sest klientidest oli suur puudus. Kõiki vaatamisväärsusi sai vaadata rahulikult ilma trügimata. Mäletan ainult üht järjekorda, see oli Pantheonis. Aga isegi Sixtuse kabelis sai käia rahulikult omas tempos, mitte ühtse läbi koridoride pressiva inimussina.
Seekord oli kõik teisiti. Rahvast ei olnud mitte lihtsalt palju, vaid tohutupalju. Võiks isegi öelda, et minu õudusunenäo-palju 😀 Mulle üldse ei meeldi palju inimesi. Ringi liikuda oli raske, sest kõnniteed olid kõik inimestest ummistunud. KÕIKJAL oli palju rahvast, mis puudutas kesklinna. Kui läksime üle jõe, siis seal jäi rahvast veidi vähemaks. Aga näiteks lõuna ajaks lõi muidugi seal ka umbe. Üks paik oli veel, kus oli vaikne. See oli botaanikaaed, kus parasjagu toimusid Jaapani kultuuri päevad. Nii mõnusalt vaikne ja nii kena aed. Tallinna Botaanikaaiale jääb siiski alla 🙂 Aga sealt saadud emotsioon oli ülihea, sest mõjus inimestest üleujutatud Roomas tõelise pelgupaigana.
Süüa ei saanud ka seekord Itaalias liiga superhästi. Mitmeid kordi pidime pettuma. Kuigi eks meiesuguste pirtspersetega ongi raske. Kui suured pirtspersed me oleme, kirjutan ma pärast veel pikemalt, tuletage meelde. Me ööbisime kohe Kolosseumi kõrval ja küsisime oma ööbimispaiga adminnilt soovitust, kuhu sööma minna. Ta vist arvas, et meiesugustele idaeurooplastele (ta ise oli ka) on kõige olulisem see, et oleks hästi odav, mistõttu ta soovitas ühte restorani, mis tõesti oli ulmeodav, aga ei olnud üleliia hea. Lõunal seal käies sai Erki täiesti kehva pasta, aga mina sain isegi väga maitsva. Kuna ka Tiramisu oli ka täitsa maitsev, siis andsime kohale uue võimaluse, aga õhtusöögiks saime juba totaalselt kehva rõvedust, mistõttu ei kompenseerinud kuidagi ka soodne hind… Aga 28 eurot maksta lõuna eest, mis sisaldas kahte pastat, veini, magustoitu ja pudelit vett, ei olnud juba tükk aega saanud maksta.
Põhjus selles, et me tulime enne Roomat nimelt Firenzest, kus on kõik palju kallim. Ja kus oli rahvast sama palju, kui mitte isegi rohkem. Õigemini lihtsalt tundus rohkem, kuna Firenze tänavad on kõvasti kitsamad kui Rooma omad. Kui Firenzes kõrvu kikitada ja üritada ära arvata, kus sa oled, puhtalt kuuldud keele järgi, siis arvaks, et oled Ameerikas. Ma olen varem ka välja toonud, kuidas Itaalias on tohutupalju ameeriklasi, aga veel kunagi ei olnud ma neid näinud nii palju. Teate ju küll, kuidas Egiptuses käies on kuulda kogu aeg ainult vene keelt? Vot Firenzes oli sama ameerika aktsendiga räägitava inglise keelega. Mitte et mind ameeriklased häiriks. Üldse mitte. Aga see oli lihtsalt üllatav.
Teiseks oli Firenzes (ja tegelikult ka Roomas) hästi palju lapsi ja noori. No ikka VÄGA palju. Nad liikusid ringi lärmakalt ja suurtes gruppides. Giid, kelle ma võtsime Uffizi külastamiseks, tõi asjasse selgust. Itaalias oli parasjagu koolivaheaeg ja paljud koolid olid lastele selleks ajaks Firenze ekskursioonid korraldanud. Uffizis, mis on Itaalia hinnatuim kunstimuuseum, on muidugi alati palju rahvast. Aga mõne klassi puhul oli ekskursioon nutikalt lahendatud. Õpetaja oli palunud igal õpilasel konkreetse maali kohta uurimustööd teha ja kui nad ringi liikusid, siis pidi iga õpilane oma maali juures info teistele ette kandma. Juhtusime mitme maali juurde nendega ühel ajal ja sellepärast meie giid märkas seda. Oma giidiga jäime 100% rahule. Oli väga õige otsus see giid võtta ja kuulda asju, mida me tuima näoga pilte vahtides poleks kunagi teada saanud ega isegi märganud. Sest paljud teised, kes muuseumi lihtsalt läbi trampisid, tegid seda nii: läksid kuulsa maali juurde, klõpsasid sellest telefoniga foto ja siis kablutasid kohe edasi. Mõne maaliga koos tehti selfi, aga mõne puhul lihtsalt klõpsati eemalt pilt ja asi vask. Miks siis üldse muuseumisse tulla, kui sa sealseid maale vaadata ei taha? Või et siis vaatad kodus oma telefonist?
Üldse käib see inimeste edevus mulle nii närvidele. Iga kuradi nurga juures on vaja iseennast pildistada. Iga silla peal, iga gelato putka juures, iga kiriku taustal jne. Mis sa teed nende piltidega pärast? Kui sa juba tulid, siis äkki vaatad ja naudid hoopis kultuuri ja hooneid, mis on tõelised kunstiteosed? Ahmid kohalikku hõngu ja olemist endasse? Ei? Või sina ise oled ikkagi kõige ägedam?
Firenze linnavaateid nautides mõtled tahes-tahtmata ka Tallinna peale. Me oleme nii uhked oma vanalinna üle. Et nii ilus, punaseid katuseid täis. Nii vanad majad. Aga kui sa kõrvutad seda Firenzega, siis hakkab kuidagi piinlik. See, mis on seal….see jätab Eesti nii kaugele maha, et Firenzega võrreldes on Tallinn lihtsalt üks miniatuurne täpp. Seal vanalinnas kõndides on absoluutselt iga hoone võimas, massiivne, pompoosne ja väärikas. Mis äärelinnas toimub, ma muidugi ei tea, sest ma ei jõudnud sinna. Aga vanalinnu ja kesklinnu võrreldes on Firenze paraku mäekõrguselt üle. Kusjuures pindalalt on Tallinn oluliselt suuremgi kui Firenze. Seega ei saa meid ka suurusega välja vabandada.
Kui meie oma reisi alles ootasime, oli Itaalias kuumalaine. Veel päev enne meie lendu oli nii Roomas kui Firenzes 30 kraadi sooja. Täpselt meie saabumisega sai kuumalaine läbi ja temperatuur kolis 10 kraadi allapoole. Alguses see kurvastas meid, sest oleks ka tahtnud mõnusat suvist soojust tunda. Aga kui saime teada, et juhuslikult olime osanud reisi planeerida ajaks, mil Eestis valitses selle kevade kõige ebameeldivam külmalaine, siis tegelikult läks meil ju väga hästi. Mõnel üksikul päeval sain käia kleidiga, aga enamasti oli ikkagi jopet vaja. Eriti ühel päeval, kui me Firenzes vihma kätte jäime. See oli jõhker vihm 😀 Algul lihtsalt tibutas ja kuna me viibisime suures pargis, siis otsustasime vihmasaju ühe suure roosipõõsa varjus üle elada. Paraku võttis vihm tõsisemad tuurid üles, pöördudes äikeseks. Kui kõva sajuhoog peale tuli, siis pesi ta meile selga sajad väikesed valged roosi kroonlehed, mis jope, pükste ja jalatsite külge kleepusid. Vihmavarjust polnud mingit abi, vihm pritsis meid trussikuteni märjaks. Kusagil müürivarjus sai ühest küljest natuke varju, aga kõu raksatas vahepeal nii valjusti, et mul tuli hirm nahka. Ei mäletanudki, millal viimati nii hirmsat äikest nägime. Aga ellu jäime 😀
Reis oli kokkuvõttes muidugi tore, sest alati on huvitav ära käia. Aga saime veelkord kinnitust, et linnareisid ei ole päris meie jaoks. Kui linn on tühi, siis muidugi. Aga tavaliselt nad ei ole tühjad. Ja see meile ei meeldi. Trügivad inimmassid mõjuvad lihtsalt nii väsitavalt. Looduses ilma inimesteta on palju parem. Pealegi on kodus midagi hindamatut. Vaikus! Öösel ei kolista keegi kusagil, naabrid ei hakka hommikul poole 8 ajal klaverit mängima ja üle linna ei peksa kirikukellad, nii nagu näiteks Firenzes. Miks peab TERVE linn just kell 7.30 ärkama? Kas on täiesti välistatud, et mõni inimene tahab kauem magada? Õnneks kodus selliseid probleeme pole.
Tagasilennul kuulasin Reispassi, nagu alati. Mul oli kuulamata see saade, kus Mikk Targo räägib 90ndate New Yorkist. Kuulasin siis ja ühel hetkel kirjeldas Mikk, kuidas ta läks kõrvalstuudios töötava Emil Rutikuga rääkima. See oli naljakas sellepärast, et täpselt samal hetkel istus Rutiku lennukis minu ees 😀 Võimalik ainult Eesti(sse sõitvas lennuki)s.
Tegelikult tahtsin ma veel avada pirtsperserluse teemat, kuid täna ei jõua, pean tööle hakkama. Luban, et see teema tuleb üles. See on seoses teatriga. Ilmselt ammutan veel sel nädalal ainest, neljapäeval on plaanis “Suur veeuputus”, mis meil endiselt veel vaatamata. Teema tuleb!
Reisisaated
Nüüd võtan lõpuks ette reisisaated. Alustame nendest, mis meeldivad ja mida vaatame.
Meie aasta Indoneesias
Ma arvan, et see on meie kõige lemmikum reisisaade. Midagi pole teha, saate autorid on oma ala professionaalid ja pakuvad tõesti kõike, mida üks reisisaade pakkuma peaks ja võib-olla isegi palju rohkem. Et Tuuli ja Arbo on lahku läinud, ei mõjuta saate headust absoluutselt. Omavaheline jätkuvalt hea läbisaamine tagab sõbraliku oleku ja kui Tuuli vahepeal Arbole puid alla paneb, siis see ainult vürtsitab, mõjumata seejuures kibestunult vms. Tuuli kohta pean esmalt ära mainima selle, et ta on oma imeliste juustega nagu jumalanna. Kuidagi eriti õitsema on ta läinud. Ja tema võime igas olukorras rahulikuks jääda on kadestamisväärne. Mina nii ei oskaks. Vahet pole, kas magamisruumi tuleb suur prussakas või saadakse vale käitumise eest pragada või korraldab Arbo mingit jama – tema kas ei reageeri kuidagi või eemaldub rahulikult olukorrast. Tegelikult on väga huvitav isegi, et kõik sellised kaheldavad eraelulised või isiksuste põrkumist väljendavad seigad on jäetud saatest välja lõikamata. Seega me näemegi päris inimesi seda reisi päriselt ja autentselt läbi elamas.
Poisid on küll suuremaks kasvanud, aga nende äärmine siirus ja naiivsus (heas mõttes) on täiesti alles. Lapsest saati kaamera ees üles kasvamine tähendab seda, et nad ei lase end kaamerast üldse häirida ja mõjuvad 100% naturaalselt. Väga ägedad poisid, keda on lõbus jälgida. Vahepeal üllatavad nad oma faktiteadmistega ja seegi on igati kihvt. Samas maadeldakse ka teismeliste lastega kaasnevate igapäevaprobleemidega nagu koduste töödega järje pidamine ja nutisõltuvus. Ma arvan, et loomulikkus ja enda näitamine täpselt sellisena nagu nad on, ongi selle saate suurim võlu. Maailmas, kus on nii palju võltsi ja kaamera ees edvistamist, on see väga värskendav.
Indoneesiast nii palju, et mul on hea meel, et nad käivad ära igasugustes põnevates kohtades, mida on telekast hea jälgida ja teada, et need kohad on olemas, aga kuhu ma ise absoluutselt minna ei viitsiks. Ma isegi ei tea, kas ma tahaks Balile minna, kuna kogu see religiooni üleküllus mõjub mulle lausa eemaletõukavalt. Saan aru, et jumalate kummardamine ja neile andide viimine sisustab inimeste päevast julgelt poole. Samas kui palju olmeasju, mis elujärge ja enda olemist parandaks, jäävad lihtsalt tegemata. See ei haaku minu maailmapildiga, mistõttu ma ei tea, kui mugavalt ma end seal tunneks. Või siis teisalt kauged väiksed külad, kus tuleb mingis suures ühistoas magada ja kus võib ringi sibada suuri prussakaid. Minu jaoks täielikult välistatud situatsioon. Aga väga hea, et on tehtud selline kvaliteetsaade, mis annab mulle võimaluse seda kõike kõrvalt näha.
Autoga Kolumbias
See saade päris paljudele ei meeldi, sest mis sest ikka vaadata, kuidas sõidetakse autoga ringi ja mitte midagi ei toimu. Aga selle saate puhul on pealkiri vihjeks. Või hoiatuseks. Kuidas võtta.
Saade annab hea ülevaate sellest, mis juhtuma hakkab, kui võtad end 2-3 nädalaks töölt vabaks ja otsustad Kolumbiat avastama asuda rendiautoga. Minu meelest suurepärane hoiatusmaterjal jällegi. Sa saad küll ise oma aja peremees olla, aga kulgedes kohati olematute teede ja teesulgude vahel, võibki juhtuda, et sa oma reisi vältel eriti midagi ei näe. Kui mõtled, et ööbimisi ette kinni ei pane, vaatame jooksvalt, siis nüüd on teada, mis sind ees ootab. Võib-olla ööbidki terve reisi tõsistes pellerites, mille eest maksad küll 10-20 eurot öö eest, aga tuba ise näeb välja nagu vangla ja seal puuduvad igasugused mugavused. Kui see sulle istub ja annabki tõelise elamuse kätte, siis tee järgi. Aga kui eelistad teistsugust reisimist, siis otsi alternatiivne Kolumbia avastamise viis. Lihtne.
Minule see pretensioonitu reisiseltskond istub. Jälle imetlen ma inimeste võimet rahulikuks jääda, samas kui proovilepanekuid tuleb seal ette rohkem kui küll. Kõigest saadakse üle ja kõigest tullakse välja. Omavahelisi konflikte ekraanile ei jõua. Võib-olla neid polegi. Seda suurem respekt Raiule, kes on suutnud taolise tugeva seltskonna kokku panna.
Jah, mina ise võib-olla ei tahaks niimoodi reisida, aga ma hea meelega vaatan, kuidas teised seda teevad. Söögiinfot koos hindadega kah põnev kuulda-näha. Mind isiklikult ei häiri, et see sealt nii põhjalikult läbi käib. Ja neid väheseid vaatamisväärsusi, kuhu nad vastu kõiki ootusi lõpuks ikkagi kohale jõuavad, tutvustavad nad ju samuti piisava põhjalikkusega.
Ehh, uhhuduur
Seda saadet vaatame ka truult igal nädalal. Siin pealkirjas ei ole jalgrattaid mainitud, aga kuna see on rattareis läbi maailma, siis on mõistetav, miks see jalgrattasõit saates nii kesksel kohal on. Miks tuleb lisaks ümbritsevale elule kuulata ka meeste vingumist stiilis “ei jaksa sõita ja tagumik valutab”. Okei, seda viimast nad ei ütle, aga alguses olid vormist väljas mehed konstantses vingumisseisundis küll. Mis on täiesti loogiline, kui sa ikka üldse enne nii kurnavat reisi ettevalmistust teinud pole. Aga jällegi – saates on kõik ausalt ja filtriteta välja toodud. Seegi väärib tunnustust.
Selles saates esineb teinekord ka omavahelisi konflikte, sest koos on märksa suuremad isiksused. Minu meelest on põnev jälgida. Kõiges ja kõigele ma kaasa noogutada ei saa, aga inimesed on nii erinevad ja on huvitav vaadata, kuidas teised sinust erinevad.
Minu meelest on parajas tasakaalus ka ümbruse avastamine. Hea küll, kindlasti ei ole neil lihtsalt võimalust nii palju ringi käia ja tutvustada, sest aeg pressib peale ja oma teekond tuleb ometigi läbi sõita, kuid selles, et justkui mitte midagi põnevat külastatavate riikide kultuuri kohta teada ei saa, ma ka saadet ei süüdistaks. Midagi ikka!
Õhinapõhised Kuubal
Oma peamise kriitika ladusin ma Indigoaalase blogis juba välja. Sellest arvamusest ma ei tagane ka. Aga saade taaskord meeldib. Sellel äraspidisel põhjusel, et ma ei tea, kas ma ise tahaks Kuubale minna. Huvitav on vaadata, kui keegi teine käib, aga ise seda kogeda…
Eile vaatasime värskeima eetris olnud saate ära ja ausalt öeldes mind isegi kurvastab selle saate vaatamine. Kahju hakkab inimestest, kes sealses režiimis elama peavad. Nagu aru olen saanud, siis turistina seal odav viibida küll ei ole ja pealegi liigub suur osa rahast korrumpeerunud valitsusele, mitte viletsuses elavatele kodanikele. Saates rõhutati ka korduvalt, et kuuldi mitmete inimeste traagilisi ja nutma ajavaid lugusid, kuid keegi neist oma lugu kaamera ees rääkida ei soovinud. Inimeste privaatsust austati ja nende lugusid ei räägitud meile ka ümber.
Toit on seal maitsetu ja kehvakene, nii et see ka elamust ei paku. Jällegi avati teema tausta – kuna tegemist on vaese riigiga, kus on läbi ajaloo ainult riisi ja ube söödud, siis neil polegi toidukultuuri ja rikkalikku rahvuskööki tekkinud.
Nii et selline natuke nukker vaatamine. Aga saade on hästi tehtud ja minu meelest huvitav. Ivo Tšetõrkin on üldse üks tubli mees, kes teeb küll Eesti Rahvusringhäälingus puhast sisuturundust, aga teeb seda ülihästi. Nii peabki. Ei ole müük, aga tegelikult kaudselt ikkagi on ka. Samas mitte pealetükkiv, vaid huvi äratav. Hoopis Ivo peaks mingeid turundusauhindu noppima, kui ta pole seda juba teinud.
Kas teil on saade tekitanud tunde, et tahaks ka Kuubale minna ja kõike seda ise näha?
Segasummasuvila ratastel
See ei olegi eriti reisisaade. See saade on suurperest ja üldse laste kasvatamisest. Tore vaatamine inimesele, keda see teema huvitab. Mind ausalt öeldes ei huvita. Nii et ma seda ei vaata.
Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis tegelikult polegi vaja kirjutada saadetest, mis EI meeldi või mida ei vaata. Mis ma neist ikka maha teen, mõnele teisele ju väga meeldib. Mulle on reisisaated huvitavad eelkõige siis, kui ma näen seal midagi sellist, mille osas ma ei ole kindel, kas ma üldse seda kogen või kogeda tahan. Kõik 4×4 saated olen ära vaadanud. Tundub üliäge selline autode ja oma seltskonnaga reisimine, aga kõik need komplikatsioonid seoses keelebarjääri ja arusaamatute reeglitega tunduvad hirmutavad. Ma ei tahaks vist ise sellega tegeleda. Kõrvalt vaadata on jube põnev. Samas naised karavanis Itaalias – ei kutsu vaatama. Itaalias saan ise piisavalt palju käia ja lähen nagunii veel ja veel.
Nägin uudist, kuidas Tiina Pargil on peagi tulemas saade Seišellidest. Kuulu järgi oli ta kirjeldanud, et praad maksis 60 eurot ja pudel veini 80 eurot jne. Samas ma just hiljuti lugesin Tripi foorumist kellegi Seišellidel käigust, mille eelarve oli kordades väiksem – vist 1800 eurot inimese kohta 10 päeva jooksul (lennud ilmselt ainult eraldi, muu kõik seal sees). Nii et reisida saab väga erinevalt. Seetõttu ma arvan, et reisisaateid ei saa mitte kunagi liiga palju olla. Külgi, kuidas mingit riiki avada, on lihtsalt nii palju. Igaühel on võimalik üles leida see viis, mis talle kõige rohkem sobib.
Sekeldused võõrustamisega
Ükskord läks Ritsiku blogikommentaariumis vaidlemiseks. Selle üle, kuidas norrakad võõrustavad ja et kuidas „õige“ on. See pani mu asja üle pikemalt mõtlema.
Kes seda vaidlust ei lugenud, siis Ritsik käis Norras ja kirjeldas, kuidas seal tundub elu hästi mõnusalt kulgevat. Muuhulgas tõi välja norrakate minimalismi, mis avaldub muuhulgas ka selles, et kui keegi külla tuleb, siis ei näha võõrustamisega nii suurt vaeva nagu Eestis tavaliselt nähakse. Kui külaline kausi suppi saab, on juba hästi. Sünnipäeval on tort laual ja sellega asi piirdub. Keegi ei pinguta, et näidata, kui hästi siin majapidamises elatakse.
Siis kostuski erinevaid arvamusi.
Inimesed võõrustavadki väga erinevalt ja ma ei teagi, kui palju see on otseselt seotud riigiga, kus see inimene elab. Ma olen alati eestlasi pidanud väga rikkalikule võõrustamisele kalduvateks inimesteks. Ma ei ütleks, et see on veres, aga see on meile vist sisse kasvatatud. “Ruumi sisenedes öeldakse alati tere.” “Vanematele inimestele pakutakse bussis alati istet.” “Külla ei minda kunagi tühjade kätega.” “Kui külalised tulevad, pannakse alati midagi lauale.” No sellised käibetõed justkui. Kas need kõlasid kõigis kodudes või ainult minu pool? Vaevalt küll, et ainult minu pool.
Meenub üks kord, kui ma veel Austraalias elasin ja mulle tulid sõbrad külla. Paar. Kah välismaalased, eurooplased. Valmistusin nende tulekuks muidugi ette ka. Ma isegi ei mäleta täpselt, mis ma lauale panin, aga seal oli küpsiseid ja suupisteid ja mingeid jooke. Minu jaoks nii tavaline, mistõttu ma ei oskagi detaile meenutada. Nemad jõudsid kohale, nägid lauda ja küsisid: “Oi, kes veel tuleb? Kas keegi tähtis?” Mind pani see küsimus imestama. “Ei tule kedagi, miks te arvate, et keegi veel tuleb?” “Sa oled nii pidulikult valmistunud.” “Aga see on ju sellepärast, et teie tulite!” Kuna olime nii lähedased sõbrad, siis nad ei osanud oodata, et ma neid suurejooneliselt vastu võtan. Aga mina mõtlesin täpselt vastupidi – kui tulevad mulle nii lähedased ja kallid inimesed, siis tahan neile parimat pakkuda.
Aga sugugi mitte kõik ei mõtle samamoodi. Ka eestlased kogumina mitte. Ma olen käinud niimoodi sünnipäeval-peol, et kui kohale jõuad, siis ei tulda ukselegi vastu. Astud ise sisse, mitte keegi ei paku midagi, ei juhata istuma. Ise vaatad, kuidas saad. Kui juua tahad, lähed kapi juurde ja otsid sealt ise klaasi… Jällegi, inimesed näevad seda erinevalt. Mina näen seda kehva võõrustamisena. Külalisest ei peeta lugu ja tema eest ei hoolitseta. Aga see võõrustaja mõtleb ilmselt, et inimene on “oma”, teda ei pea potitama ja juhendama, teda usaldatakse siin majas 100% ise ringi liikuma ja endale süüa võtma. Võib-olla nähakse seda veel isegi suure armastuse ja omaksvõtu märgina.
Minule isiklikult meeldib külalistele midagi maitsvat pakkuda. Eeldusel muidugi, et ma tean külaliste saabumisest piisavalt pikalt ette ja mul on olnud aega selleks valmistuda. Mulle meeldib, kui on ilusad nõud, kust süüa pakkuda. Ilusad klaasid, kust juua pakkuda. Mitte et kapis on kolm erinevast ajastust pärit veiniklaasi ja ülejäänud peavad oma drinki jooma kohvikruusist… Aga jällegi, kõik inimesed seda asja nii ei näe. Mõne jaoks on kõik see täiesti teisejärguline. Klaasid, salat, kus külaline istub, kas tal üldse kuskil istuda on ja kas ta kedagi seltskonnast tunneb, kas tal kellegagi rääkida on….
Kuna meil on väga väike kodu, siis me ei saa võõrustada päris nii nagu sooviks. Me ei saa suuri kogunemisi ja pidusid korraldada, sest selleks pole lihtsalt ruumi. Aga kui oleks, siis korraldaks väga hea meelega. Meie juurde mahub mugavalt külla max 3-4 inimest (meile endile lisaks). Ja selliseid olenguid, kus viie-kuuekesi olla, me ka aeg-ajalt teeme. Olgu siis Eesti Laulu või Eurovisiooni vaatamine vms. Sellega seoses olen alati mõelnud, et kas süüa on üldse vaja ja kui on, siis mida. Ja mulle tundub ausalt öeldes lausa kriminaalne, kui ma sellistel üritustel külalistele mitte midagi süüa ei paku. Üritus algab u kl 18-19. Ära minnakse ca 2 ajal öösel, mõnikord hiljemgi. See teeb päris mitu head tundi külasolekut. On ju täiesti loogiline, et ühel hetkel läheb kõht tühjaks. Kui laual mitte midagi pole, on külalisel ebamugav. Aga mina ei taha, et minu külalistel oleks ebamugav. Ma tahaks, et nad tunneks end hästi ja nende põhivajadused oleks kaetud. Et poleks tunnet, et tahaks midagi, aga kuna ma olen külas, mitte kodus, siis pean kannatama. Ma ei soovi sellist kannatust pakkuda. Sellepärast ma vaatangi, et oleks alati midagi laual. Loomulikult süüakse teinekord ka puhtalt sellepärast, et see midagi seal laual on, kõht ehk pole tühigi, aga vähemasti ma tean, et ei teki sellist olukorda, kui kõht läheb tühjaks ja see põhivajadus jääb täitmata.
Minu jaoks ei näita rikkalikult kaetud laud püüdlust oma edukust ja rahakoti paksust demontsreerida. Minu jaoks on see kena žest, mida ma ise külalisena väga hindan ja millega soovin oma külaliste olemise samuti mugavaks ja mõnusaks teha. Ju mulle on nii õpetatud.
Aga ega ei tohi pahandada ka nende peale, kes asja teisiti näevad. On riike, kus polegi kombeks mitte kunagi külalistele midagi pakkuda, sest lihtsalt puudub selline tava. On see siis tingimata halb ja põlastusväärne? Näiteks mõnes riigis on kombeks kellegagi kokku saades põsemusi teha. Meil Eestis sellist kommet pole. Kas meie siis armastame oma sõpru seetõttu vähem, kuna ei näita oma armastust suudlustega välja? Vaevalt küll. Lihtsalt selline komme puudub, ilma igasuguse tagamõtteta.
Nii ma võtangi inimesi sellistena, nagu nad oma kiiksudega on. Aga kui tekib ühel hetkel valik, kas minna külla sõbrale X, kellel on võõrustamisest samasugune arusaam nagu minul, või sõbrale Y, kus tuleb näljas vaevelda, siis teen valiku X-i kasuks.
Vahest üks väike naerutriller? Pole aega kahjatseda
Selles pealkirjas on kolm sõna, mida esines minu jaoks ühe eurosaadiku hiljuti ilmunud romaanis natuke liiga palju. Kes on lugenud, see teab.
Ma hakkasin “Varedat” suure hurraaga lugema, aga esimese 50 lk peal olin seda piltikult öeldes nurka viskamas. Päriselt poleks saanud visata, sest lugesin e-raamatu kujul. Lihtsalt sellepärast, et minu maitsele oli seal omadussõnu liiga palju. Üldse olustikukirjeldust oli minu maitse jaoks liiga palju. Stiilinäide, mis mul konkreetselt harja punaseks ajas:
“Akendeta eeskoda on tõeline kolikamber. Äsjasest päevavalgusest pimestatuna koban teed katkiste taburettide, riidevarnade ja mõlkis pesupalide vahel. Ka köögis, mis ühtaegu täidab elutoa aset, leidub rohkesti kõiksugu kola. Ruumi tagaseinas laiutab hiiglaslik puupliit terve hulga malmpannide ja alumiiniumpottidega. Heegeldatud pitslinikuga kaetud laual pooleldi lahendatud ristsõnamõistatuse peal lebavad paksud sarvraamidega prillid ja näritud otsaga pliiats. Veel on siin poolik kudumistöö, katkise sangaga savikruus ja mitu narmendavate kaantega raamatut.”
Ja nii edasi ja nii edasi…
Kaalusin tõsiselt, kas raamat üldse pooleli jätta, sest mitte midagi ei toimunud ja mina ei naudi selliseid detailseid kirjeldusi. Mõni võib-olla väga naudib. Ilmselt naudibki. Ilmselt see ongi päris ilukirjandus ja sellepärast see romaanivõistluse võitiski. Kõik on detailsuseni lahti kirjeldatud ja silme ette on mõeldud kerkima kõigil täpselt ühesugune pilt. Mind see paraku väsitas. Ja siis veel need hästi spetsiifilised ilukirjanduslikud sõnad, mida lihtsalt ei saa 70 lk kohta kolm korda kasutada, ilma et imelik hakkaks… Nagu näiteks sõna “kahjatsema”…
Õnneks jäi nii üliagaraid kirjeldusi kui spetsiifiliste sõnade kordamist aina vähemaks. Sest õigesti doseerituna mind kumbki ei häiri. Nii et pooleli ma raamatut lõpuks ei jätnudki.
Muidu raamat ise sobiks noortele lugeda küll. Täiskasvanutele jääb natuke väheks. Aga noorte jaoks tuleks eemaldada selline vanakeel nagu “vahest”, “heldeke” (ja jah, ka “kahjatsema”) ja muud sarnased sõnad, mida ma veel oma pea 39 eluaasta jooksul pole kuulnud ainsatki inimest päriselus kasutatavat, ja siis peaks loosi minema küll.
Aga ühe värske viie sain ka Goodreadsis äsja virutada 😀 Nimelt, Marju, mulle väga meeldis sinu raamat. Imeliselt hea näide raamatust, mis kulgeb nii sundimatult ja loomulikult. Tekst, mida on hea lugeda. Ma tõesti nautisin “Minu Hispaaniat” ja noh, seda pole ma varjanudki, et minu-sarja raamatuid, mis mulle väga meeldiks, on kõvasti vähem kui neid, mis ei meeldi. Sageli jätan üldse pooleli.
“Minu Hispaanias” oli isiklikkust ja siirust. Isiklikku vaatenurka on loomulikult alati süstitud ka teistesse minu-raamatutesse, aga mõnikord on see moondunud kibestumuseks või jääb pealiskaudseks, lugejale ei avata tihtipeale piisavalt tausta, et ta autorit mõistaks. Aga Marju on olnud täielik avatud raamat ja minu poolt respekt selle eest.
Kristallist elu 